Õiglase maailm. Lugu vaiksetest kangelasteoist Teise maailmasõja ajal

See on raamat inimesest, kes jäi inimeseks – seal, kus see näis võimatuna.
«Ma olen veendunud, et just Lorenzo’le olen ma tänu oma ellujäämise eest», — kirjutas Itaalia luuletaja ja prosaist Primo Levi oma mälestustes «Kas see on inimene?». Aga kes... oli see, kellest ta räägib nii tänulikult?
Lorenzo Perrone — kiviraidur, peaaegu mittekirjaoskunud, äkiline, vaene. Ta elas piiksuava taga Auschwitzi, kuid iga päev kuue kuu jooksul tõi ta vangile Primo Levile suppi täis kausikese. Tema abi ei olnud lihtsalt halastuse akt, see tõestas, et isegi surmalagris Teise maailmasõja ajal saab säilitada inimlikku olemust.
See raamat on katse tuua tagasi nimi inimesele, kes ei olnud kunagi kuulsuse ja igavese mälestuse poole püüdlenud, kuid osutus selle väärtuseks. See on Lorenzo biograafia — tagasihoidlik ja vaikne, väliselt peaaegu märkamatuna, kuid tõeliselt suurena. Lugu sellest, kes ei vaja kõva häält, et teha suuri tegusid.

Autorilt:
Kui palju veel oli selliseid Lorenzo’sid, kellest me ei tea midagi? Kui palju kiviraidureid Suissa äärtes aitasid pääseda hädasolijatel – üksikutele, kümnetele, sajakestele? Ja lõpuks (kuigi mõtte otsingus ei ole lõppu): kas sellises kohas nagu Auschwitz võiks eksisteerida, kui kõik inimesed oleksid nagu Lorenzo?
Esimeses artiklis Lorenzo’st, mis ilmus pool sajandit tagasi, öeldi, et «oleks väga hea», — aga ma lisan enda poolt: kasulik ja vajalik on rääkida viimasest õiglastest. Viimastest, kes said esimesteks ja ei kasutanud seda. Rääkida sellest on eluliselt vajalik — ja me oleme kohustatud seda iga päev tegema. Sest Lorenzo jättis meile midagi tõeliselt suurt: usu inimestesse.