Kui televisioonis näidati «Pikka teed düünidesse», tühjenesid linnatänavad. Oleg Rudnev jutustas loo, mis kutsub esile tõelisi ja tugevaid emotsioone. Eriti piiritut sümpaatia kangelastele, kes oleksid võinud olla õnnelikud, kui mitte... Mitte sõda, mitte võimuvahetus, mitte hirmuäratavad olud.
Marta ja Artur käisid kolmkümmend aastat teineteise poole ja ei lõpetanud hetkekski armastamist, ei unustanud üksteist. Armastus hoidis neid, ei lasknud kaduda, ära kaduda. Nad jätsid endale õiguse unistada ja loota, ja see unistus tegi nad vabaks.
Täna, palju aastaid hiljem, loetakse raamatut endiselt suure huvi tõttu, just seetõttu, et see räägib tõelisest elust, kus headus ja kurjus on alati kõrval ja absoluutset õnne pole, kuid on armastus, mis, nagu auhind, antakse neile, kes sellesse usuvad.