Natuke koletistest

Sofja Roldugina, Ženja Jurkina ja Jezebel Morgani sõnad kõlavad nagu sammud tihedas metsas, kus öö ei lõppe kunagi. Siin muutuvad kriginad häältena, majad on elavad, ja vaiksed laulud on lõksud nendele, kes julgevad kuulata.

Siin ei oota printsessid päästmist, kiigelaulud uinutavad igaveseks, nõiad jutustavad oma lugusid, ja koletised räägivad häältega, milles on kergesti ära tunda iseennast. Need on muinaslood, mida lastele ei räägita - liiga hirmsad, liiga tõelised.

Luule, kus laterna valgus väriseb pimeduse ees ja iga lugeja riskib avastada ridade taga omaenda hirmu.