Ja ma ei näe su surma

Nooruses tundus Gabriëli Aristule ja Adriana Tsuberile, et nende armastus on igavene. Kuid saatusele olid neil teised plaanid.
Eraldatud viiskümmend aastat vastuolude, puuduse ja vale seinaga, osutusid kangelased lõpuks tõeliselt jagatuks ookeani taha: Adriana sattus
diktaatori režiimi lõksu ning pärast selle langemist... jäi ta oma koju Hispaanias; Gabriel seevastu lahkus Ameerika Ühendriikidesse, kus saavutas ametialase
tunnustuse ja edu.
Ja siis, ühel päeval elu õhtul, kohtusid need kaks…
Tähenduslikud pilgud, allasurutud soovid ja vanad etteheited viivad neid varsti arusaamisele, et nostalgia esimesest armastusest on muutunud igaühe jaoks ka nostalgiaks nende endi noorusest.
Romaan mälestusest ja unustamisest, truudusest ja reetmisest, aja hävitavast mõjust ning armastuse ja selle illusioonide väest. Liigutav lugu hukule määratud kirg ja ilus, erakordse delikaatsusega kirjutatud portree vanadusest.
Pärast aastaid naaseb Antonio Muñoz Molina ilukirjandusse suurepärase, muusikalise proosaga täidetud romaaniga.