Kliio. Ajaloo ja paganliku hinge dialoog

Charles Péguy (1873–1914), suurim Prantsuse kristlik kirjanik ja luuletaja 19. ja 20. sajandi vahetusel, kes jäi praktiliselt kaasaja poolt märkamatuks, arutab oma filosoofilises essees „Kliio, ajaloo ja paganliku hinge dialoog” (1909) modernismi domineerivate ideedega. Erinevalt modernist, kes püüab inimajaloo „riiulitele” lahti võtta, näeb Péguy ajalugu mitte kui veetustatud faktide kogumit, vaid kui müstiliselt lõpmatut paradoksaalset narratiivi ja valib jutustajaks antiikse ajaloo muusa Kliio. Lugejad peavad koos autoriga vestlejana läbi kammima Kliio kultuuriliste reministsentsidega tihedalt seotud mõtisklusi: essee meenutab labürinti, kus põimuvad Nietzsche ideede vastuolud, praktiliselt luuleanalüütilised arutlused Homero ridade ja Hugo salmide üle, ning kaasaegse kirjaniku buržoaasia kriitika ja Monet' etüüde imetlemine.