Üldine psühhopatoloogia. Alustest psühhopatoloogiani ja isiksuse kujunemiseni

Karl Jaspers (1883–1969) sai kuulsaks peamiselt filosoofina, kui üks eksistentsialismi rajajaid, kelle mõju tunnustasid Albert Camus, Jean-Paul Sartre, Hannah Arendt. Kuid Jaspers ei olnud ainult filosoof, vaid ka arst-psühhiaater, ja tema doktoritööst „Üldine psühhopatoloogia“ tulenenud teos on tulemuseks mitme aasta... tööle psühhiaatriahaiglas. Jaspers ei olnud oma ajal kehtinud lähenemistega vaimuhaiguste uurimisel ja ravil sugugi rahul, ta pidas seda meditsiiniharu sügavaks kriisiks ja seadis endale ambitsioonika eesmärgi välja töötada psühhiaatria uued teaduslikud alused. Tegelikult lõi ta psühhiaatria filosoofia, töötas välja uue keele ja kategoorilise süsteemi vaimsete häirete kirjeldamiseks ja klassifitseerimiseks. Esimene „Üldise psühhopatoloogia“ väljaanne ilmus 1913. aastal, kui Jaspers oli 30-aastane; raamatust sai tema elu töö, igal uuel väljaandel töötas ta seda ümber ja laiendas – kuni 1959. aastani, kui ilmus 7. väljaanne. See on klassika psühhiaatriakirjanduses, psühhiaatrite käsiraamat, mis, isegi vaatamata inimaju ja vaimu teaduste intensiivsele arengule viimastel aastakümnetel, jääb asendamatuks. Tänapäeval kehtivad diagnostilised kriteeriumid, samuti vaimsete häirete klassifikatsioon põhinevad endiselt selle teose ideedel ja meetoditel.