Kallistused Murosidumise ja soojaid lugusid

Täiskasvaneks olemine pole lihtne, täiskasvanud väsivad vahel elust ja iseendast väga. Ja sellest ei pääse, isegi ei saa minna kulisside taha ja öelda: «Tuki-tuki! Ma olen kodus, mul on paus». Ja mõnikord on nii soov olla varjus vähemalt kümme minutit. Me kõik oleme vahel kilpkonnad, keda elu pöörab selili ja jätab abituks oma käppadega ülespoole. Sellistel hetkedel on väga suur soov põgeneda saladusse nurka, kaugemale probleemidest ja pidevast väsimusest. Siin on sulle selline peidupaik — see raamat.

See on nagu kompress: pane see oma pea külge, ja vaikselt kaob kogu valu.

See on nagu uhke sall, pikk-pik, soe-soe. Katta end sellega peast jalatallani, koe себе soe kookon, jää sinna raskete päevadeks. Istu kookonis nii kaua kui vaja. Pea meeles, et kõik läheb mööda, armid paranevad, mustad lumetormid vaibuvad.

See on nagu praadiv pannkook. Puhalda sellele, kasta mesi ja naudi. Ees on palju maitsvat. Ja väga tervislik — see pannkook ei jää sulle tagumiku külge, sõna au järgi.

Loetu aeglaselt — kogu maailm ootab kindlasti. Ja pärast kindlasti tule välja oma saladustest nurgast ja asu oma kohale. Ilma sinusuguseta on murosidamises tühi.