Biskviit

Soon Joeson on lapsest saati kannatanud helitundlikkuse üle. Muretsedes tema seisundi pärast, saatsid vanemad ta taastusravile „sanatooriumisse“.
Kuna just tema on ainus, kes märkab inimesi, kes on teiste jaoks nähtamatud. Soon Joeson andis nime „biskviit“ neile, kes on ühiskonnale enam eksisteerivad:... nende hääli ei kuulda ja kohalolekut ei märgata.
Need murduvad järk-järgult nagu kuiv biskviit, aeglaselt kadudes, jättes endast maha vaid puru.
Imelikud asjad hakkavad juhtuma hetkel, kui taastuskeskuses püüab Soon Joeson naabrilt häirivat naeratust. Noormees usub, et see tahab biskviidile kahju teha, kes on nende kõrval. Seetõttu tahab Joeson iga hinna eest selle saladuse lahendada ja aidata seda, kes kardab paluda päästet. Kas on võimalik koguda biskviit, millest on jäänud vaid puru?