Elu mitte-Ivana

Abdulmadžid kasvas üles Dagestani aulis, kus kellelgi polnud täpset aadressi, — elanike passides oli lihtsalt kirjas «küla N». Ühel suvel tuli sinna heledate juustega tüdruk Asja, ja järgmised paar nädalat ei andnud poisid ja tüdrukud oma ludriliste tegudega rahu kogu ümbruskonnale. Asja ei oska sõbranna uut sõpra nimega välja öelda ja küsib, kuidas teda «vene keeles» kutsutakse. Nii sai Abdulmadžidist Ivan. Üks päev läks lastepahanduste pärast asi kontrolli alt välja: Abdulmadžid ja Asja viisid mägedesse kivimeistreid Musa vaike poega, ja poiss läks seal kaduma. Kõik sai korda, kuid imelikul viisil mõjutas see sündmus Abdulmadžidi iseennangut: süütunne, lunastuse soov avas temas midagi uut.
Aeg möödus, Abdulmadžid lahkus kodukülast, astus Moskvas ülikooli ja seal silmitsi selle tähendusega, mis on erineda teistest. «Ivan», — jätkas ta tutvustamist, samal ajal soovides sulanduda ümbritsejaisse ja põledes häbist enda reetmise üle. Abdulmadžidist sai kirjanik; oma debüütkogus asustas ta lood tegelastega — inimestega, keda ta kunagi kodus, Kaukaasias kohtas. Nad peegeldavad teda, ja tema neid, võõrad hääled aitasid Abdulmadžidil leida oma. «Elu mitte-Ivana» — lugu identiteedi ja kutsumuse otsimisest, sellest, kui raske on olla võõras, üksi suures linnas, ja juurte jõud.