Tahan valgust ja rahu...

Šalamovi proosa, halastamatu ja täpne tõend GULAGist, on üks kõige olulisemaid lehti XX sajandi Vene kirjanduse ajaloos. Samas pidas Šalamov ennast rohkem luuletajaks kui proosakirjanikuks. Jäädes laagri lugude varju, moodustavad Šalamovi poeetilised teosed olulise osa tema loomingulisest pärandist. Autori tunnustuse kohaselt oli luule tema jaoks „päästeline kaitse“ ja jõuallikas inimsusevastastes laagri elu tingimustes, tema „teejuhitäht“. Süüvides maailma kultuuri ja ajalukku, suunates pilgu loodusele, kirjutab Šalamov oma „lüürilise päeviku“, luuletusi, mis on samal ajal „selged ja mõistmatud“. Käesolevasse väljaandesse on kaasatud luuletused, mis moodustavad tsükli „Kolõmka märkmed“ (1949–1953), loodud Kaug-Põhjas, samuti valitud luuletused, mis on kirjutatud erinevates aastates pärast laagrist naasmist.