Filipok. Jutustused ja muisted

Lev Nikolajevič Tolstoi (1828-1910) — vene kirjanik ja filosoof, tuntud maailmas oma teoste poolest («Sõda ja rahu», «Anna Karenina», «Elu»). Sündinud Jasnäjas Poljanas rikkas aadli peres. L. N. Tolstoi jäi varakult orvuks. Aastal 1837 kolis ta koos õe ja kolme venna juurde Moskvasse, kus nende kasvatamisega tegeles kauge sugulane T. A. Ergolskaja.
1851. aastal astus ta armeesse Kaukaasias ja jätkas kirjutamist. 1852. aastal saatis ta käsikirja «Lastepõlv» populaarsesse tollasesse ajakirja «Aeg». Ajakirja toimetaja N. A. Nekrasov hindas noore autori loomingut kõrgelt. Pärast Krimmi sõda sõitis ta Peterburi ja astus kohe «Ajastu» ringkonda, kus teda tervitati kui «vene kirjanduse suurt lootust».

Lisaks kirjandustegevusele pidas L. N. Tolstoi oluliseks kasvatuse ja hariduse küsimusi. Ta lõi «Täheke» (välja antud 1872. aastal), mis sisaldas lisaks õpikule ka muinasjutte, jutustusi ja muised.
Lood, mida L. N. Tolstoi kujutas, on kergesti mõistetavad, kirjutatud lihtsas ja arusaadavas keeles ning samas on nad õpetlikud, puudutavad hinge, leiavad vastukaja lugejate südames. Mõned autori muised on kohandatud tõlked tuntud iidsete Kreeka muistekirjaniku Езопa teostest, kuid L. N. Tolstoi tegi need tänapäeva vastuvõtmiseks tuttavamaks. Näiteks muistes «Talupoeg ja veevaim» asemel Kreeka jumal Hermes, näeme Veevaimu, kuid muiste süžee ja moraal püsivad. «Peab olema, et kõik oleks ilus, lühike ja, mis peamine, selge» — see on kõige olulisem nõue, mille kirjanik esitas oma loomingule, ja ta järgnes sellele alati. Nooremale koolieale. Teoste tekst esitatakse lühendamata.