Surnud hinged. Poeem

Nikolai Vassiljevitš Gogol (1809–1852) — kirjanik, dramatug, kriitik, ajakirjanik, mitme teose autor, mis on jõudnud maailma kirjanduse kuldaarde.
Oma loomingust rääkides ütles Gogol: „Minult tuli hästi välja ainult see, mis oli mu vahel tõelisusest võetud.” Kirjanik pöördus sageli müütide, legendide ja rahvaluule allikate poole, mistõttu tõeline maailm tema teostes sageli põimub fantastilisega.
Poeem „Surnud hinged“ mõeldi algselt välja kui tee suunamine voorusele ja see pidi koosnema kolmest osast, mis oleks omaette kordamine „Põrgu“, „Puhastus“ ja „Paradiis“ Dante järgi, kuid nagu teada, lõpetati vaid esimene osa. Siiski on täiesti ilmne poeemi mõte, mille Gogol avas ühes oma viimases märgib: „Olge mitte surnud, vaid elavad hinged.” Mitte vähem sügav tähendus täidab näidendit „Revizor”, kus tõeliseks revizoriks muutub meie südametunnistus: „...karm on see revizor, kes meid ootab haua uksel.” Kõikides neis teostes sisaldub vaimse tasumise idee ning peamised vastandlikud jõud on headus ja see, mida see alistab ehk kuri.
Kogusse kuuluvad poeemi „Surnud hinged“, näidend „Revizor“, samuti novellid „Nina“ ja „Mantel“.