Puhas süda, valgustatud meel

Kahekümneaastasena osaleb Moira O’Halloran ülikooli demonstratsioonides, kutsub ettekandjaid üles asutama ametiühingut ja vabatahtlikuna töötab autistlike lastega. Moira võtab eeskuju katoliiklikust pühakust, ema Teresast, kuid mediteerib kodus lootoseasendis, üllatades oma lähedasi, – Iirimaal 1970. aastatel ei olnud budistlikud praktikad veel populaarsed. Kahekümne neljanda eluaasta puhul sõidab ta Jaapanisse ilma eriliste plaanideta ja veedab kolm aastat budistlikus kloostris.
Raamat sisaldab Moira O’Hallorani päevikuid ja kirju nende kolme aasta jooksul: Jaapanisse reisi algusest kuni Tōshōdži kloostris praktika lõpetamiseni. Temast sai esimene lääne naine, kes sai dharma edastamise õiguse, ja ta sai õiguse õpetada zen õpetust. Kuid teel Tokyost Dublini hukkus Moira autoõnnetuses – ta oli kahekümne seitsme aasta vana. Mälestuseks „suure valgustatu“ auks on Kanonndži templis püstitatud Moira kuju kaastunde bodhisattvana.
Kõikide vaimsete otsingute tõsiduse juures ei ole O’Hallorani toon kaugel usklikust üksildusest: kirju kirjutades teeb ta nalja hawaiklike krishnaistide uhkuse üle, kritiseerib soolist ebavõrdsust ja visandab väitekirja kava.
Tema päevikud tõestavad mungalikku elu, mis on pühendatud tööle ja teadmistele: „tühjus“ ja teised zen-filosoofia mõisted harva alluvad sõnalisele väljendusele, kuid riisi keetmine ja ühine eine päevast päeva muutuvad meditatsiooniks.

Tõlkija: Sophia Abasheva