„Mõnikord küsin endalt, miks mulle kirjutamiseks on vaja väliseid tegelasi: ema, isa, Svetlana. Miks ma ei saa kirjutada ainult endast? Sest mina olen peegelduva pinna alus. Metallist katmine. Võib kaua vaadata peegli tagapinda ja mitte näha muud kui väikest läikivat...
tolmu. Ma peegeldan reaalsust.” Autofiktsiooni triloogiat, mida alustas raamat „Haav” ja „Step”, lõpetab Oksana Vasiakina romaaniga, kus ta püüab lahendada saladust oma tädi Svetlana lühikesest, peaaegu kaaluetust elust. Väikestest mälufragmenteist moodustub keeruline kujutis, kus rasked suhted emaga, majanduslikud raskused ja ükskõiksus oma saatuse suhtes on kõrvuti peaaegu lapsepõlves haavatavuse ja puhtusega. Kuid mida sügavamale kangelanna süveneb Svetlana loosse, seda rohkem ta mõistab nende vahelisi seoseid ja seda rohkem ta õpib enda ning oma kirjutamise olemust tunna.
„Mõnikord küsin endalt, miks mulle kirjutamiseks on vaja väliseid tegelasi: ema, isa, Svetlana. Miks ma ei saa kirjutada ainult endast? Sest mina olen peegelduva pinna alus. Metallist katmine. Võib kaua vaadata peegli tagapinda ja mitte näha muud kui väikest läikivat tolmu. Ma peegeldan reaalsust.” Autofiktsiooni triloogiat, mida alustas raamat „Haav” ja „Step”, lõpetab Oksana Vasiakina romaaniga, kus ta püüab lahendada saladust oma tädi Svetlana lühikesest, peaaegu kaaluetust elust. Väikestest mälufragmenteist moodustub keeruline kujutis, kus rasked suhted emaga, majanduslikud raskused ja ükskõiksus oma saatuse suhtes on kõrvuti peaaegu lapsepõlves haavatavuse ja puhtusega. Kuid mida sügavamale kangelanna süveneb Svetlana loosse, seda rohkem ta mõistab nende vahelisi seoseid ja seda rohkem ta õpib enda ning oma kirjutamise olemust tunna.