Sikhide jõhvika korjamine Kanadas

"Sikhide jõhvika korjamine Kanadas" võib vaadelda kui omamoodi jutustust. Kolmanda isiku narratiiv (fiktiivse peategelase õlgade pealt) kiigub biograafilise jutustuse ja selge väljamõeldise vahel. Siin valitseb anahronismi vaim, kus tuntud näod ja olukorrad põimuvad väljamõeldud elementidega. Raamat koosneb miniatuuridest: lapsepõlv Leningradis... viiekümnendatel, mis möödus (võõra) nostalgiatunde all, mitmekesised Moskva õppeasutused ja kuuekümnendate avantüürlikud ettekujutused, immigratsiooni reaalsus, dokumentaalsete materjalide, nagu võõraste suuliste mälestuste või ajaleheartiklite lõigud ja isegi arutlused, aeg-ajalt ka paroodiad kirjanduslike või akadeemiliste teemade üle. Autori huvi keskendub libisevatele kultuurilistele detailidele, mis annavad igale ajastule unustamatu maitse. Elena Tolstoi proosa meenutab modernistlikku ornamentaalsust, ja paradoksaalne teravmeelsus aitab säilitada teatud distantsi selle suhtes, mis näib autobiograafilise kogemusena, ning vaadelda seda kriitilise pilguga. Kuid keeleline mäng ei muutu tema jaoks eesmärgiks: siiras toon püsib isegi kõige stiililiselt keerukamates kohtades raamatus.