Valge ülemine - tume alumine

Lapsepõlve maailm - eelkõige kõige lähedasemad: vanemad, vanaemad, vanaisad, nende huvid, nende suhted, nende jutud ja õpetused. Arusaam tuleb hiljem, aga sel ajal on see vaid juhuslik kuulamine, imestamine, arusaamatus... Need on ka igapäevaelu asjad, mida meenutatakse hiljem nostalgiaga või... tõrjumisega, kuid peaaegu alati vähenematu erksusega.
Selles autobiograafilises, väga siiras raamatus kirjeldatakse üksikasjalikult, tüüpiliste ja hästi tuntud detailidega nõukogude lapsepõlve. Kuid M. Aromštami jaoks on peamine hoopis muu - "kuidas täiskasvanud sel ajal vaikisid. Kuidas neil ei olnud jõudu endaga midagi rääkida. Kuidas neil ei olnud arusaama, mis nendega juhtunud on. Kuidas neil ei olnud selleks keelt. Kuidas nad tahtsid unustada kõik, mis unustada oli võimalik...". Nende vaikusest avanevad meie ühise ajaloo draamad, mille jätku autor leiab ka oma elus.