Tuhat platoo. Kapitalism ja skisofreenia. Köide 2

"Teine köide kahetorosest «Kapitalism ja skisofreenia» avaldati 1980. aastal. Raamat ise on see, millest see räägib, — risoome: «juurepahklil», seeneniidistikus, omavahel ristuvate harude võrgustik, mille iga punkt on potentsiaalselt seotud iga teisega. Selle peatükke (platoon) saab lugeda praktiliselt igas järjestuses, see on uus ruumitüüp, uus (nomaadlik) filosoofilise teksti tüüp, kus jutt algab alati keskelt ja siis laieneb igas suunas, ilma et see oleks lõpetatud.
Filosoof Gilles Deleuze ja psühhoanalüütik Félix Guattari konstrueerivad teadlikult niivõrd libiseva, ähmastunud väite, et näidata uut kultuurilise dünaamika mudelit. XX sajandi keskpaigaks oli modernistliku progressi idee kriis saavutanud tipphetke: arenenud meditsiin tappis loomuliku valiku ja nõrgestas geneetilist fondi, tootmise kasv tõi kaasa globaalset ökoloogilist probleemi ning edusammud tehnoloogias aitasid luua relvi, mis suudavad inimtsivilisatsiooni hetkega hävitada — progressiivne (binaarne) liikumise mudel «alt üles» (halvast paremaks), millele avangardistid olid pannud nii palju lootusi, näitas oma ebaõnnestumist. Ja just tekst «Tuhat platoo» sai põhimõtteliselt teise (uue) dünaamika «keskpunktist – igale poole» kehastuseks."