Koolitades muinaslugu

Kogu oma lapsepõlve unistasin hobustest. Kujutasin ette, kuidas ratsutan graatsilisel loomul ja see mõistab mind ilma sõnadeta, aimates mu soove. Unistasin võistlustest, karikatest ja säravatest medalitest. Ainult et minu vanemad arvasid, et tüdruk peaks tegelema millegi muuga... peenema. Klaverimängu, tantsimise... või joonistamisega. Ja siiski, ma suutsin sünnipäevaks välja kaubelda ratsakooli. Kuid hobuspordi maailm polnud selline, nagu olin ette kujutanud. Tulemuste saavutamiseks tuleb siin palju treenida, kuigi see pole kõige raskem osa. Peamine raskus: leida ühist keelt. Mitte ainult hobuse ja treeneriga, vaid ka teiste lastega. Kas mul on piisavalt tahtejõudu, et ettevalmistada edasiviivat eksamit? Kas ma saan hakkama suure ja ohtliku loomaga? Kas ma suudan leida uusi sõpru? See aasta ratsutamise koolis paigutab kõik omale kohale.