Kultuuritööstus. Haridus kui masside petmise viis

Essee „Kultuuritööstus“ on üks peatükke Frankfurdi kooli esindajate Max Horkheimeri ja Theodor Adorno raamatus „Valgustuse dialektiika“ (1947). Selles tekstis käsitlevad kriitilise teooria rajajad kultuuritööstust masside manipuleerimise viisina standardiseeritud ja ühtlaste kunstiteoste kaudu, mis ei oma inimese jaoks mingit väärtust, olles kaubad, mille ainus eesmärk on kasumi teenimine. Kultuuritööstus parasiitib hilise kapitalismi inimeste soovil saada kiireid meelelahutusi, et kõrvale juhtida elu raskustest, ebavõrdsusest ja rõhumisest. Kuigi Horkheimeri ja Adorno analüüsitavad objektid olid raadio ja kino, on kultuuritööstuse kontseptsioon aluseks olnud täiesti erinevate meedia uurimisele ja ei kaota oma aktuaalsust ka praeguses digitaalses ajastus.