Kodukorrastus

"Kodukorrastus" – üks keskaegse Vene kirjanduse tähtsamaid teoseid. Tegelikult kujunes kodukorrastus kui perekonna, majapidamise ja usuelu reglement Novgorodis XV sajandil. See oli Vene elu murdepunkt, just sel ajal kujunes välja kaasaegne Vene maailmavaade, mis on juurdunud rahva geenimälus. "Kodukorrastuse" tekst on suur Venemaa kirjaliku kultuuri mälestusmärk XVI sajandist, omamoodi peresuhete, koduste kommete ja vene rahva traditsioonide entsüklopeedia. Praktilised nõuanded majapidamise kohta täiustati pidevalt. Nii tekkis raamat, mis jutustab "vaimulikust elust", "maapäritolust", "koduses elust". "Kodukorrastuse" kompositsioon on lihtne nagu palve "Meie Isa", mida teadis igaüks. See on ainulaadne patriarhaalse perekonna korralduse kogum, mis on suunatud õiguse saavutamisele, pereliidu tugevdamisele, kodu külluse loomisele ja hoidmisele, kajastades, kuidas lapsi kasvatada, kuidas uuendusi korraldada, külalisele lauda katta ja vaest mitte solvata. Selles kiideti Jumala usku, kaastunnet, ausust, töökust, samas mõistetati hukka lohakust ja tühjust, joomist ja ülesöömisi, laimu ja ahnus. Hiljem toimetas teksti tuntud kiriku- ja riigitegelane, Ivan Julma vaimulik, Kremlis asuva Blagoveštšenski katedraali preester Silvesten, kes tõi selle teksti Moskvasse, kohandades selle Moskva elu vajadustele; ta koostas "Väikese Kodukorrastuse", mis põhines tema enda elu kogemustel. Teksti vaba kompositsioon võimaldas seda täiendada aina uute nõuannetega – kas pulma tseremoniate rituaalidega, majapidamisnõuannetega, uute toitude retseptidega või isegi ravimtaimedega, mis suudavad jalule tõsta isegi lahingus haavatud sõduri. "Kodukorrastus" sai hindamatuks elutarkuse ja moraalse puhtuse õpikuks paljudele Vene rahva põlvkondadele. Ja sajandeid pärast oma loomist ei ole see kaotanud oma aktuaalsust ja jätkab vene rahva moraalsete ja eluliste põhimõtete kogumina.