Anton-Goremyka. Küla. Kalurid

"Venemaiste kirjanike ringis, - meenutas Dmitri Vasiljevitš Grigorovič, - on raske leida palju neid, kellel lapsepõlves oli nii palju ebasoodsaid tingimusi kirjanduslikuks karjääriks, nagu oli minul". Sellegipoolest 1893. aastal, tema kirjandusliku tegevuse viiekümnendal aastapäeval, andsid parimad vene kirjanikud, sealhulgas Lev Nikolajevič Tolstoi, Grigorovičile austust ja tunnustust kui ühele kodumaise kirjanduse patriarhidele. Dmitri Vasiljevitš sai kuulsaks kui autor teostest, mis mängisid olulist rolli kriitilise realismi kujunemises ja arengus. Üks sellistest teostest on novell "Anton-Goremyka", mis esitati lugejatele 1847. aastal. Selle novelli keskmes on talupoeg Antoni traagiline saatus. Tavalise mehe lugu, keda erinevad asjaolud, mis ei sõltu temast ja on seletatavad pärisorjuse tingimustega, viivad täielikku hävingusse ja meeleheitesse, kujuneb Dmitri Vasiljevitši novellis veenva süüdistuseks selle aja peamise sotsiaalse kurjuse - pärisorjuse vastu. Loo Antoni-Goremyka saatusest mitte ainult ei tekitanud kaastunnet ja kaastunne rõhutud talurahva vastu, vaid üllas inimestes tunne ärritust, häbi selle üle, et midagi sedasugust on võimalik ja toimub siiani Venemaal, kõlas kui kutse võitluseks rahva vabastamise nimel......