Surmakohvik

Marina külastab "surmakohvikut" — omamoodi klubi, kus jagades oma lugu ja mõtteid, saavad inimesed leevendada leina valu. Hiljuti suri Marinal ema. Mullu loobus ta oma ambitsioonidest, lahkus ülikoolist, kus kavatseis kirjutada väitekirja. Mõistes, et ilma tööta ei suuda ta kaua vastu pidada, asus Marina tööle kooli laborandiks. Töö võimaldab tal unustada. Kõik, mida ta teeb pärast ema surma, on püüdlus unustada. Ja veel — meenutada... Kui Marinast sai viieaastane, kolis tema pere väikesele lõunasse jäävale linnale. Seal tutvus Marina Karinaga ja tüdrukud said kohe parimateks sõpradeks. Isegi emad kutsusid neid mõlemaid "Marinka-Karinka" ja Marinal oli suur õde Liza, kes kadestas teda kohutavalt uue sõbra pärast. Kool, jalutuskäigud metsas, mille teel tuleb mööda minna naabri nõia vanaema Ninost; mittehirmutavad laste saladused. Tüdrukud kasvavad, plaanivad elu, ja saladused muutuvad üha traagilisemaks: ühel päeval saab Marina teada, et tema vanem õde on rase. Marina viidi Moskvasse, Liza jäi perroonile, side Karinaga nõrgenes järk-järgult. Viisteist aastat hiljem ilmub Marina korteri uksele tüdruk. Ta sarnaneb väga kellelegi, aga kellele? Karinaga, Lizaga, emaga või isegi temaga ise?..