Pärast Teist maailmasõda toimus kultuuris tohutu muutus: kunstielu keskus nihkus Euroopast Ameerikasse. Autor ise ütleb nii: „Prantsusmaa on selle raamatu ema ja isa, Ameerika on selle täiskasvanud laps.” Ja alustab juttu Pariisi kogumise ajaloost pärast sõda, mis oli Euroopale äärmiselt raske, seletades samas Ameerika dominatsiooni üleminekut kunstimaastikul.
Kuidas muutusid oksjonid surnute võlgade kustutamisest või vara jagamisest lahutuste korral säravateks seltsielu sündmusteks? Kuidas kollektsionäärid ülemineku eelõhtusest huvist vanade meistrite vastu läksid muljeid ja kaasaegse kunsti juurde? Kuidas New York ja Los Angeles said kaasaegse kunsti peamisteks keskusteks, kus tegutsevad kunstikaubitsejad, kogujad, impresaarid ja muidugi ka kunstnikud ise?
Autor räägib ka sellest, kuidas kollektsioneerimise objektiks said igasugused kunstiteosed: alates primitiivsetest maskidest kuni modernistliku maalikunsti ja skulptuurideni, alates Hiina portselanist kuni Euroopa söögivase ja kollektsionäärideks said erinevad inimesed erinevate rahaliste võimalustega: nii tööstusmagnatid, aadli esindajad, kuulsad moekunstnikud kui ka tavalised ametnikud. Kuid peamine — ta näitab meile kollektsioone ja räägib uskumatutest kogujatest, kellest paljud, kõige tõenäolisemalt, polnud varem Venemaa lugejale tuntud.
