1984

"Sõda — see on rahu!" — müristavad nad, häbistades armastust ja kasvatades vihkamist. "Vabadus — see on orjus!" — kriuksuvad nad, jälgides igaüht ekraanidelt. "Teadmatus — jõud!" — kurdavad nad, päevast päeva ajalugu ümber kirjutades. "Vana Venna välja!" — kirjutab Winston, kartes häälega sõnu välja lausuda. Ta on surutud Kitsaste Raamidesse ja hakkab tundma selle survet. Tema rahulolematus leekub. Winston sirutab tasahilju oma õlgu ja püüab välja murda. Ta kohtub armastusega kõikehõlmava vihkamise keskel ja peidab end väsimatute silmade eest oma väikeses varjupaigas — ellujäänud mineviku killus, mida võib-olla vaid tema üksinda veel mäletab. Kuid keegi ei saa peituda Vana Venna pilgu eest. Ja mittekuulelikkuse eest karistab ta eluga, mis on palju hirmsam kui surm.