Nikolai Epple on filoloog ja tõlkija, inglise kirjanduse ajaloo spetsialist, valgustusaja preemia laureaat. Populaarteaduslik raamat “Võlumaa ja selle keskkonnad” on esseede kogumik 19.–21. sajandi inglise kirjanikest, kelle teoseid liigitatakse tavaliselt sellistesse žanritesse nagu muinasjutud, lood lastele ja fantaasiaromaanid. Kuid siin näivad need autorid lugejale nagu võlumaa kirjanduse traditsiooni sisse kirjutatud. Rääkides allusioonidest ja meenutustest, tuvastades seoseid kunstilise väljamõeldise ning ajaloolise ja keelelise reaalsuse vahel, peab Epple "haldjamaa" ingliskeelset kirjandust vestluseks väikese ringi üksteist hästi tundvate inimeste vahel. Macdonald, Carroll, Graham, Milne, Chesterton, Williams, Lewis, Tolkien, Pullman, Pratchett, Rowling, Clark – nad kõik tunnevad üksteist elus või raamatute kaudu, õpivad üksteiselt, “mängivad” ja vaidlevad omavahel. Nii veenis MacDonald Carrolli Alice'i lugu üles kirjutama; Chesterton oli üks läbinägelikumaid Carrolli absurdi kommenteerijaid ja Tolkien oli Macdonaldi lähedane lugeja; Milne, Lewis, Pratchett imetlesid Kenneth Grahame'i "Tuul pajudes"; Rowling armastas Narniat lapsepõlves ja peab Tolkieni raamatuid üheks oma olulisemaks lugemiskogemuseks. Neil autoritel on tõeliselt “haldjate oskus” (nagu Tolkien seda nimetab) luua esmase reaalsuse fragmentidest: ajaloolistest sündmustest, kultuurilistest ja keelelistest nähtustest, isiklikest kohtumistest ja kirjanduslikest muljetest sekundaarne maailm, mis on läbi imbunud maagiast ja saladustest. Nende fantaasia sünnib mõistusest ja nende absurdsus põhineb loogikal. Seetõttu pole inglise meistrite nn “muinasjutud” sugugi põgenemine reaalsusest ja tee eskapismi, vaid vastupidi, viis asjade tõelise järjekorra mõistmiseks ja Reaalsusele lähemale jõudmiseks. Väljaannet kaunistavad inglise kirjanike fotod, illustratsioonid nende teostele, graafika ja maalide reproduktsioonid, esmatrükkide käsikirjad ja kaaned.
