Rokkija, kes sai neurobioloogiks, Daniel Levitin uurib seost muusika — selle esitusviisi, loomise, kuidas me seda kuulame, ning selle vahel, mis meile muusikas meeldib — ja inimaju vahel. Astudes dialooge silmapaistvate mõtlejatega, kes väidavad, et muusika ei ole rohkem kui evolutsiooniline juhus, uurib rokkija, kes sai neurobioloogiks, Daniel Levitin seost muusika — selle esitusviisi, loomise, kuidas me seda kuulame, ning selle vahel, mis meile muusikas meeldib — ja inimaju vahel. Astudes dialooge silmapaistvate mõtlejatega, kes väidavad, et muusika ei ole rohkem kui evolutsiooniline juhus, Levitin väidab, et see on meie liigi põhiolemus. Enamiku inimkonna ajaloost kogu maailmas on muusika loomine ja esitamine olnud sama loomulik kui hingamine ja kõndimine ning selles osalesid kõik. Tuginedes uuringutele ja muusikalisetele näidetele Mozartist kuni Duke Ellingtoni ja Eddie Van Haleni, räägib autor: kuidas heliloojad, kasutades teadmisi selle kohta, kuidas meie aju maailmaga suhestub, saavutavad hämmastavalt meeldivaid kogemusi muusika kuulamisest; miks oleme nii emotsionaalselt seotud muusikaga, mida kuulasime teismeeas; miks on muusikaliselt meisterlikkuse saavutamiseks praktika isegi tähtsam kui anne; kuidas kavalad kinnistuvad meloodiad jäävad meisse pähe.
See raamat on lugu sellest, kuidas aju ja muusika on koos arenenud, sellest, mida muusika võib meile ajust rääkida, ning ajust — muusikast, ja sellest, kuidas need aitavad meil enditest rohkem teada saada.
