Leonardo da Vinci ja Viimane õhtusööki

1495. aastal asus Leonardo da Vinci tööle «Viimase õhtusöögi» — seinamaalingu kallale, millest pidi saama üks tuntumaid ja mõjukamaid teoseid maailma kunstiajaloos. Pärast kümme aastat teenistust Milano hertsog Lodovico Sforza õukonnas olid Leonardo asjad halvas seisus: oma 43 aasta jooksul ei olnud ta veel suutnud luua midagi tõeliselt väärikat oma hämmastavale andele. Tellimus seinamaalinguks dominikaani kloostri söögisaalis oli väike lohutus ja kunstniku võimalused edu saavutamiseks — vaevu usutavad. Leonardo ei olnud kunagi varem töötanud nii monumentaalse maalikunsti kallal ning tal puudus kogemus äärmiselt keerulise freskotehnika osas. Sõja, poliitiliste intriigide ja usuliste rahutuste taustal, kannatades enda ebamugava olukorra ja möödaniku ebaõnnestumiste piinade all, lõi Leonardo meistriteose, mis jäädvustas tema nime sajanditeks. Lammutades arvukalt müüte, mis on «Viimast õhtusööki» ümbritsenud peaaegu sellest loomisest saadik, tõestab Ross King, et Leonardo da Vinci kuulsate loomingute tõeline lugu on põnevam kui ükskõik milline neist.