Väljumine

Kas on võimalik elada vale sees? See kummituslinn on koht, mis mind kummitab, mis mind lõi. Mul on täiesti selge, et ma ei kasva kunagi üle Triple Falls'i ega unusta seda, mida siin kogesin. Ma tunnen neid kõiki endiselt –... mu poisse sealt suvest. Isegi riskides, andsin ma meelsasti alla. Ma ei kuulnud ühtegi hoiatust. Lasksin oma haigusel, oma armastusel, mind juhtida ja hävitada. Mängisin oma rolli, mõistes kõike ning kiusates saatust, kuni see oma töö tegi. Ja ma ei mõelnud kunagi põgeneda. Me kõik oleme süüdi juhtunu pärast ja kandmas karistust. Me käitusime vastutustundetult ja kergemeelselt, arvates, et meie noorus teeb meid murdmatuks, vabastab meid meie patude koormast. Ja maksime selle eest hinda. Mul on juba küllalt teeselda, et ma ei ole jätnud oma hinge nende mägede ja orgude vahele, metsas, mis hoiab minu saladusi. Seetõttu ma naasin. Et leppida oma saatusega. Kui ma ei suuda piisavalt leinata oma minevikku ja terveneda, jään ma edasi kannatama. Selliseks saab minu needus. Kuid on aeg tunnistada – rohkem endale kui teistele – et ma loobusin ise tulevikust selle tõttu, kes ma olen saanud ja nende meeste tõttu, kes sellele kaasa aitasid. Praegu tahan ma lihtsalt leppida oma olemusega ja unustada lõpu, mis mind ootab. Sest ma ei saa enam elada vale sees.