Rooma, Napoli ja Firenze

Teos «Rooma, Napoli ja Firenze» ei sarnane harjumuspärasele reisijuhile. «Baron de Stendhal, ratsaväe ohvitser», kelle nimi oli kaasas esimese väljaande (1817) kaanel, ei hoolinud liialt selle eest, et varustada oma lugejaid üksikasjaliku juhisega: milliseid radu mööda käia ja milliseid vaatamisväärsusi Itaalia õnnistatud taeva all imetleda.
Siiski leidub tema raamatust midagi muud – itaallased, inimesed, kellest enamikus juhendites ja reisikirjades vaikitakse. Suurepärase romaanikirjaniku osavusega (kuigi tol ajal polnud ta veel maailmale ilmunud) loomisel sajast kaasahaaravast anekdootist, kus korduvalt kohtab klassikute nimesid, loob Stendhal mahuka ja elava portree Itaalia ühiskonnast. Kohalike kommetega tutvumine osutub autorile vahendiks paremini mõista, kuidas elab see armastatud maa, mis annab oma kuulsatele heliloojatele võime luua nii kaunist muusikat, lauljatele – oskuse esitada oma aariasid nii tundlikult ja kunstnikele üllatada maailma teostega, mis lummavad publikut kauemaks ajaks.