Noore Sõlvi saaga

Sõlvil on viisteist ja ta vihkab kõiki: vanemaid, kooli, klassikaaslasi, õpetajaid, iseennast. Aga kõige rohkem vihkab ta „standardeid”, mille järgi elavad inimesed ümberringi: „meeldimised” — edu/eppeta sümbol, õpikust pärit vastused — õpetaja headuse garantii, kodu Reykjaviki moes piirkonnas, sisustatud disainiajakirja järgi — tempel „elu on õnnestunud”. Ja teesklus. Aga ta armastab — sõnu. Ja räppi. Tal on isegi vihik, kus ta riimib, ainult et keegi ei tea sellest.
Kuna vanemad tahavad kasvatada oma teelt kõrvale läinud poega, saadavad nad suvel teda jõhkruseinaga „vana nõia” — vanaema juurde maale, ilma arvuti ja telefonita. Peab kuulama isale kuuluvat halba vinüülimuusikat, sööma verivorstiga kaerahelbeputru, kaevama läbi vana kraami, mis on aastaid talus kogunenud, ja lammastega mägedes kiirusmeest mängima. Ja kohtuma uute, mitte kellegagi sarnaste inimestega. Raamat tormidest ja tormidest, mis möllavad teismelise hinges, kellele on nii palju tarkusest õpetajat puudu, kuid kellelt ootatakse „olema normaalne”, „kasvama üles”, „õppima olema vastutustundlik”; kes püüab tunnustust, aga kardab tagasilükkamist.
Romaan, mis on kirjutatud huumoriga ja suure kaastunde üle kõigi teismeliste üle, kes lähevad läbi täielike raskuste teed, et kohtuda iseendaga.