Kolm varju

Kirsimaitse... värskus... jõgi värske lõhn... nii me elasime orgus mägede keskel, kaitstud halbade ilmaolude eest, kaugel maailmast, justkui sõbralikul ja hubasel saarel. Ja siis... Siis muutus kõik...»
Nii algab graafiline romaan «Kolm varju». Selle alus on autori sõprade tegelik lugu. See on südantlõhestav, metafooriline ja väga delikaatne lugu lapse kaotusest, kuid tõeliselt valgusküllase, tark ja hea lõpuga. Cyril Pedrosa näitab lugejale emotsioone ja tundeid, mida inimesed võivad sellises olukorras kogeda. Kui loed koomiksit, tundub, et autor on lähedal ja hoiab käest, aidates koos läbi elada ja mõista toimuvat.
Ühtne perekond — Louis, tema naine Lisa ja nende väike poeg Joaquim — elab väikeses majakeses kaugel mürast ja saginast. Nad on täiesti õnnelikud ja naudivad igat uut päeva koos. Kuni mäe peal ilmuvad kolm varju. Kolm ratsanikku. Alguses seisavad nad lihtsalt paigal ja jälgivad, kord kadudes, kord taas ilmnedes. Kuid siis, otse keset ööd, on nad juba ukse ees ja peaaegu röövivad Joaquini. Siis mõistavad vanemad: ratsanikud tulid nende poja järele, et viia ta igaveseks ära...
Murtud südamega proovib ema leida rahu kohaliku nõia juures, kuid isa keeldub kategooriliselt alla andmast! Ta üritab põgeneda, viies poja võimalikult kaugele, lootes, et kaugemates kohtades varjud ei suuda neid leida. Kuid Varjud — need on ise saatus.