«Elusalt maetud» — gooti lugu mehest, keda jälitab mitte abstraktne mõte surmast, vaid täiesti konkreetne hirm: ühel päeval ärgata seal, kust enam välja ei pääse. See hirm Edgar Allan Poe'l muutub mitte ainult sünge süžee aluseks, vaid ka uurimiseks seisundist, kus haigus, kujutlusvõime ja kinnisidee järk-järgult allutavad igapäevaelu. Tekst põhineb kitsuse, pimeduse ja pideva häda ootuse tundel. Isegi igapäevaelu detailid on seotud ühe mõttega: piir elu ja surma vahel võib osutuda ohtlikult ebaselgeks.
Peategelane meenutab mitmeid lugusid inimestest, keda peeti liiga vara surnuks ja maeti elusalt. Need juhtumid annavad kogu jutustusele tooni ja muudavad hirmu mitte fantaasiaks, vaid ohuks, millel on reaalsed näited. Jutu keskmes on inimene, kes kannatab katalepsia all, mille tõttu võib tema keha pikka aega näida elutuna. Kartes saatuslikku viga, muudab ta kogu oma eluviisi. Kodu muutub varjupaigaks ja pereskeletist saab koht, kus on ette mõeldud pääsemise viisid. Mida rohkem ta vaatab oma surma võimalusele, seda kitsamaks muutub tema mõtete ring.