Kaksteist tooli. Kuldne vasikas. Ebatavalised lood Kolokolamski linna elust

20. sajandi esimeses pooles tutvusid Nõukogude lugejad esmakordselt noorte kirjanike Ilja Ilfi (1897—1937) ja Jevgeni Petrovi (1902—1942) debüütteosega. Kuigi alguses ei olnud iseseisvale romaanile «Kaksteist tooli» kirjanduskriitikute suhtumine soodne, võttis publik huvi ja rõõmuga vastu kaasahaarava loo perekonna kalliskivide peidukoha otsimisest. Romaani süžee idee kuulus Valentiin Katajevile — Jevgeni Petrovi vennale. Katajev, olles sel hetkel kogenud sõnameister, pakkus algajatele kirjanikele kirjutada raamat tema juhendamisel ja märkida kolmekordne autorlus. Kuid töö käigus tõid Ilf ja Petrov tema algsesse ideesse nii palju õnnestunud isiklikke lahendusi, et Katajev loobus autorlusest. Hiljem ilmus välja jätk Ostap Benderi seiklustele — «Kuldne vasikas». Aastate möödudes jäävad need teosed endiselt nõutud ja aktuaalseks erinevas vanuses lugejatele. Antud raamatus on satiirilised romaanid «Kaksteist tooli» ja «Kuldne vasikas», samuti novellide tsükkel «Ebatavalised lood Kolokolamski linna elust» esitatud suurepäraste illustreerimisega Maxim Gennadievitš Šaraevi (1963) poolt.