Oleander

Kaspian Devero oli mürgine. Aeglaselt, kaunilt mürgine, millele ma järk-järgult sõltuvusse jäin.

Mul kulus aastaid, et mõista: ta ei sündinud sellisena. Ta kasvatati üles - kellegi hooliv käsi ja kellegi raevukas süda.

Siis oli ta vaid kaunis pung - veel avamata kogu oma pimestavas ilule, aga juba surmavalt ohtlik. See, mille ma pidin juurest välja tõmbama enne, kui see õitsema hakkas.

Ma vihkasin teda. Ma armastasin teda. Ja enne teda ei teadnud ma, et need kaks tunnet võivad minus nii tihedalt ja lahutamatult eksisteerida.

Rohkem raamatust ja lugejate arvustustest - Goodreads