Surnute päike

Ivan Šmelev (1873–1950) sisenes kirjandusse kui "ilmaõiguseta kunstnik" ja temast sai "kõige venelasem" emigrantkirjanikest. Avaldades kogu "sügava tõe" Venemaa kohta, lõi ta selle puhastatud kujutise, sisendatud ülimast tähendusest ja usust. Loo "Joomatu Karikas" (1919), mis on esitatud käesolevas väljaandes, jutustab liigutava loo mõisnikust kunstnikust, kelle kaudu Šmelev avab vaimse otsingu, kunstivõimu ja usu teemad. Eepos "Surnute päike" (1922) räägib kodusõja traagilistest sündmustest. Raamat tõi autorile laialdase Euroopa tuntuse. Astudes üle rahvusliku kirjanduse piiride, omandas Šmelevi looming inimkultuurilise tähenduse, kirjanduslikku tööd on kaks korda nomineeritud Nobeli kirjandusauhinnale ning tema teosed on tõlgitud kümnetesse keeltesse.