Kas on nii halb olla korvus. Osa 1

Pärast traagilist hukkumist ärkasin üles otome-mängu maailmas ja sain… Ei, mitte kurjategijaks. Mitte hertsoginnaks. Ei isegi kõrvaltegelaseks, kellel on saatus muutuda peategelaseks ja kõik muuta. Ma sain tõeliseks… KORVUSEKS! Ja kui ainult ma oskaksin rääkida, kuid isegi seda ma ei saa!

Mis siis, paremat, millele loota, on leida hooliv inimene, kes oleks valmis mind varjama, toitma ja armastama. Õnneks kohtasin ma pärija printsi, ja isegi selle kasutu sulgsarve sees aitasin ma tal välja pääseda surmavast hädast! Ja tänutäheks võttis prints mind oma lemmikloomaks.

Temal, muidugi, ei ole aimugi, et minu korvuse süda kipub iga kord põksuma, kui ma teda vaatan – head, nutikat ja veel ka ilusat nagu K-Popi iidol! Kuid mis kasu on mingist korvusest unistada printsi? Lõppude lõpuks, ma ei saa kunagi inimeseks. Või?..