Ainulaadne

Alana ei tea, kes ta on ja mida temalt tahab. Ta jälgib teda, käies nähtamatu vari kannul, ja jätab tema ukse ette ümbrikud tema fotodega. Alana mõistab, et jälitajaga mängib temaga, lõbustab nagu mänguasjaga, ja ta kardab teda, kuid tahab ikkagi tema maski maha võtta ja näost näkku kohtuda.

Sebastianile on antud roll kiskjana. Ainult võõras veri värvib tema must-valget eksistentsi. Kuid varem või hiljem tüütab kõik ära. Talle hakkab igav võõraid elusid võtta.

Alana välimus oleks pidanud Sulama, kaduma Sebastianile mälust, kuid tema silmad, keha keel... Ta meenutab talle elu jaolu paha tükki nukku, kohmakalt kokku liimitud klaasi vaasi teravate kasvudega, pragudega. Puuduta – ja lõikad käe vereni, kuid veri – on tema lemmik nektar. Sebastianil piisab mõnest hetkest, et mõista – Alana on sama nagu tema. Nüüd on ta tema uus muusa. Ta kavatseb võtta tema hinge.