1904. aastal ilmus raamat «Lummav naine. Kakskümmend neli kriminaaljuttu». Need «kriminaaljutud» — kergesti ja vaimukalt kirjutatud detektiivnovellid — põhinevad Peterburi kriminaalpolitsei algusaegade tegelikel juhtumitel XX sajandi alguses. Nende autor, kes oli kuritegevuse eluga toona põhjalikult tuttav, ei olnud keegi muu...
kui Mihhail Frolovitš Čulitski (1840–1921), kriminaalpolitsei ülem.
«Vaadates erinevaid isiksusi kurjategijate seas, kelle seas on ka silmapaistvaid iseloome, olin ma sageli üllatunud nende saatuslike sündmuste keerukusest ja tabamatust eripärast, mis kujuneb nende saatuse ja viskab nad ühiskonnast välja». Nii algab autori eel sõna sellele mitte väljamõeldud detektiivlugude kogumikule, mis leiab ka tänapäeval, millega hämmastada žanri kogenud armastajat: elu mõnikord loob süžeid, millele kadestaks kõige peenema kirjaniku meel.
1904. aastal ilmus raamat «Lummav naine. Kakskümmend neli kriminaaljuttu». Need «kriminaaljutud» — kergesti ja vaimukalt kirjutatud detektiivnovellid — põhinevad Peterburi kriminaalpolitsei algusaegade tegelikel juhtumitel XX sajandi alguses. Nende autor, kes oli kuritegevuse eluga toona põhjalikult tuttav, ei olnud keegi muu kui Mihhail Frolovitš Čulitski (1840–1921), kriminaalpolitsei ülem.
«Vaadates erinevaid isiksusi kurjategijate seas, kelle seas on ka silmapaistvaid iseloome, olin ma sageli üllatunud nende saatuslike sündmuste keerukusest ja tabamatust eripärast, mis kujuneb nende saatuse ja viskab nad ühiskonnast välja». Nii algab autori eel sõna sellele mitte väljamõeldud detektiivlugude kogumikule, mis leiab ka tänapäeval, millega hämmastada žanri kogenud armastajat: elu mõnikord loob süžeid, millele kadestaks kõige peenema kirjaniku meel.