Kuni surmani

Kui Surm on mu silmist kadunud — ja meie tehingu tagajärjed —, siis katab mind kahetsus. Süda tõmbub kokku oma sõnade julmuse tõttu ja ma mõtlen tahtmatult: kas ma ei teinud surmapatu viga? Ei. Ma tõrjun need mõtted eemale, lubades neil mitte uuesti mu juba niigi piinatud südant haavata. Jätkan jooksmist — oma tunnete vastu. Iga sammuga muutub mu viga vaid vältimatuks. Viga, mis on sündinud kuulmatuse tõttu. Ühel päeval sunnib saatus mind langema põlvi oma armastatute nimel. Tema nimel. Meie nimel…