Kuulates müra ja vaikust: helikunsti filosoofia

Kuidas muutub meie reaalsuse tajumine ja arvamused selle kohta, kui kuulame tähelepanelikult meid ümbritsevat müra ja vaikust?<\/p>

 <\/p>

See küsimus on Šveitsi teoreetiku Salomea Føgelini uurimise närv, mis on pühendatud viisilise kuulamise ja 20. sajandi teise poole helikunsti erinevate ilmingute, sealhulgas Ameerika minimalismi, konkreetse muusika, välisalvestuste, helinstallatsioonide, reivide ja paljude muu põhjalikule analüüsile. Tuginedes fenomenoloogia tajumisele ja kriitilisele teooriale, paljastab Føgelin oma filosoofilise mõtte alused: vastavalt sellele võib kuulamine pakkuda uusi emotsionaalsetest tundmistest lähtuvaid teadmisi ning ka olemasolu horisonte, mis on täis voolavaid resonantsse, refrääne ja ehoilisi peegeldusi.<\/p>

 <\/p>

Meie ees on tekst, mis väljakutsub kehtestatud akadeemilisi malle - helide lõpetamatuse ja efemeersuse tõttu on vajalik eriline "sonoorne" kirjutamine, mis vastandub ratsionaalsetele algustele. Malgetuse ja veidruse tõttu Føgelini arutelus suudame tänu sellisele kirjutamisele ja tähelepanule auditi kohalolekule kogeda imet maailmakuvandi ees.<\/p>

 <\/p>