Kronoloogilises jutustuses 11 peatükist tutvustab ajaloolane Derrin McMahon, kuidas muutus võrdõiguslikkuse kontseptsioon erinevates ühiskondades – jahimeestest-kogujatest totalitaarseteni. McMahon avab võrdõiguslikkuse idee põhimõttelise kahekesisuse: see on tihedalt seotud hierarhia ja sotsiaalse tõrjumisega. Kreeka polisides jäid võrdsete ühiskonnast väljapoole naised, orjad ja mittes...
kodanikud; monoteistlikud religioonid kuulutasid Jumala laste ühtsuse, kuid tõukasid oma perest välja neid, kes usku tagasi lükkasid; Prantsuse revolutsionäärid, keda inspireerisid valgustuse ideed, arvasid, et võrdsus on loomuõigus, kuid see idee viis rassiteooriate tekkimiseni. Ieven totalitaarsed režiimid 20. sajandil rääkisid omaenda võrdõiguslikkuse keelest. Pikka aega tundus uue – liberaalse – võrdsuse idee vältimatuna „ajaloo lõpu“ raames. Kuid me elame endiselt maailmas, kus on endiselt raske ette kujutada võrdsust, rääkimata selle elluviimisest.
Kronoloogilises jutustuses 11 peatükist tutvustab ajaloolane Derrin McMahon, kuidas muutus võrdõiguslikkuse kontseptsioon erinevates ühiskondades – jahimeestest-kogujatest totalitaarseteni. McMahon avab võrdõiguslikkuse idee põhimõttelise kahekesisuse: see on tihedalt seotud hierarhia ja sotsiaalse tõrjumisega. Kreeka polisides jäid võrdsete ühiskonnast väljapoole naised, orjad ja mittes kodanikud; monoteistlikud religioonid kuulutasid Jumala laste ühtsuse, kuid tõukasid oma perest välja neid, kes usku tagasi lükkasid; Prantsuse revolutsionäärid, keda inspireerisid valgustuse ideed, arvasid, et võrdsus on loomuõigus, kuid see idee viis rassiteooriate tekkimiseni. Ieven totalitaarsed režiimid 20. sajandil rääkisid omaenda võrdõiguslikkuse keelest.
Pikka aega tundus uue – liberaalse – võrdsuse idee vältimatuna „ajaloo lõpu“ raames.
Kuid me elame endiselt maailmas, kus on endiselt raske ette kujutada võrdsust, rääkimata selle elluviimisest.