Keda armastan, see siin ei ole

See raamat — põlvkonna portree. «…purustatud ja osaliselt tapetud, ilma mugavuse ja hubasuseta, sisemiselt võõras võimule ja täielikult sõltuv sellest võimust, karistuse hirmust eraldatud oma minevikust – ja ometi säilitatud vaimu kõrgus ja huumor ning see, mida udujuhina nimetatakse «inteligentsuseks», öeldes konkreetselt, võime mõelda ühise heaolu üle ja kaastunde näitamine ligimeses ja kauges ilma igasuguste isiklike kasudeta».

Sergei Jurski meenutab hinnalisi hetki, mis on veedetud Georgi Tovstonogovi ja Faina Ranevskaja, Mihhaili ja Sofia Šveitseritega, Aleksandr Volodini ja Simon Markishiga, kes esitatakse meile mitte monumentidena, vaid inimestena, kes armastasid, vihkasid, vaieldes ja eksides, rõõmustades ja leinates — ühesõnaga, elasid.