Koosolekusse kuuluvad kaks Mihhail Lermontovi teost: "Küpsetajanna Ligovskaja" ja "Aegade kangelane". Need on tekstid, kus eriti teravalt tunneb ära lõhe inimese ja maailma vahel, kuhu ta peab sobituma. Lermontovi kangelased on targad, tundlikud, keerukad. Nad tunnevad õrnalt vale, märkavad detaile, mõistavad...
rohkem, kui neile endale kasulik on, - ja seetõttu ei saa nad elada "nii nagu peab". Nad püüavad elada maailmas, kus elu on inimeste eest juba ette otsustatud: kus tundmine on piinlik ja ise olemine on ebamugav. Nad ei loobu elust, kuid ei suuda ka leida kohta, kus oleks tõeliselt soe ja vabalt. Need lood räägivad sisemisest pingest, mis ei lase lahti, mitte armastusest või saatusest, vaid katsetest säilitada midagi tõelist endas, kui ümberringi on ainult ootused ja rollid. Ja selles ongi peamine: Lermontov kirjutab inimesest, kellele igas ajaloos on raske olla ise.
Koosolekusse kuuluvad kaks Mihhail Lermontovi teost: "Küpsetajanna Ligovskaja" ja "Aegade kangelane". Need on tekstid, kus eriti teravalt tunneb ära lõhe inimese ja maailma vahel, kuhu ta peab sobituma. Lermontovi kangelased on targad, tundlikud, keerukad. Nad tunnevad õrnalt vale, märkavad detaile, mõistavad rohkem, kui neile endale kasulik on, - ja seetõttu ei saa nad elada "nii nagu peab". Nad püüavad elada maailmas, kus elu on inimeste eest juba ette otsustatud: kus tundmine on piinlik ja ise olemine on ebamugav. Nad ei loobu elust, kuid ei suuda ka leida kohta, kus oleks tõeliselt soe ja vabalt. Need lood räägivad sisemisest pingest, mis ei lase lahti, mitte armastusest või saatusest, vaid katsetest säilitada midagi tõelist endas, kui ümberringi on ainult ootused ja rollid. Ja selles ongi peamine: Lermontov kirjutab inimesest, kellele igas ajaloos on raske olla ise.