Viimane doktor

"Viimane doktor" — Anna Revyakina ebatavaline teos, mis avab uue "Neoromaan" seeria KPDi toimetusest, mis on mõeldud nn "vormist väljas", "romaanita" või eksperimentaalsele proosale.
Suure Donetski luuletaja jutustus, kes on saanud üheks "Venemere kevade" peamiseks symboliks, näib vastanduvat Anna Revyakina... väljakujunenud kirjanduslikule kuvandile. Tekst, mis on loodud XXI sajandi Euroopa psühholoogilise romaani parimate traditsioonide ja maagilise realismi elementide ristumisel, kus peategelane satub olemise äärele — nii eksistentsiaalses kui ka kõige otsesemas, meditsiinilises mõttes.
"Viimane doktor" võib olla loetav ka kui psühhoanalüütiline traktaat, mis joonistab, nagu Alejo Carpentier on öelnud, "teravdatud reaalsuse" ning kui feministlik kiri ja kui metafüüsiline monoloog "värisevast olendist" õiguse kohta "peamisele", Andrei Platonovi sõnul, elule, suunates selle kõige kõrgematele üleinimlikele tasanditele.
Kuid sügavus, probleemika ja kohe paljastav stiil tühistavad täielikult kuulsa "jutustuse", kuid asi on huvitavam ja ulatuslikum — Revyakina kasutab uusimaid kirjanduslikke tehnoloogiaid, isikustatud mittelineaarset kompositsiooni ja peidetud, sisemist narratiivi mitte oma, näiliselt piiramatu võimekuse demonstreerimiseks, vaid kaasva ja näitamiseks värskeid ning harjumatuid potentsiaale kaasaegses vene sõnalises loomingus.
Äärmiselt andekas teos, erksaks, avameelselt ja paradoksaalselt — Anna Revyakina austajad avavad lemmikautori üllataval viisil.

 

1. Jutustus «Viimane doktor» avab Anna Revyakina harjumatus valguses: lugeja ees on mitte lihtsalt luuletaja ja ajastu ajaloolane, vaid õhuke proosakirjanik Euroopa mastaabis, kes töötab aja, mälestuse ja inimpsüühika äärmuslike seisunditega.
2. Raamat ühendab XXI sajandi psühholoogilise romaani, maagilise realismi elemendid ja metafüüsilise monolooge — avades teose, mida saab lugeda eksistentsiaalse draamana, psühholoogilise kogemusena ja filosoofilise arutluskäiguna.
3. «Viimane doktor» avab uue KPDi toimetuse seeria, mis on suunatud eksperimentaalsele, mittekonformistlikule proosale — tekstid, mis kujundavad uut kirjanduslikku keelt ilma konjunktuuri arvestamata.