Sokrate apologeetika. Dialoogid. Filosoofia algajatele kommentaaride ja illustreerimisega

«Sokrate apologeetika» — see on võimas filosoofi kaitsekõne kohtus, kus talle ähvardab surmanuhtlus. Kuid Sokrate ei õigustusta ennast — ta süüdistab. Ta tõukab tagasi ühiskondlikud normid, väites, et «uurimata elu ei ole elamist väärt». See on fundamentaalne tekst kodaniku julgusest, vaimu jõust ja truudusest tõele. Platon on talletanud mitte ainult kaitse, vaid ka oma õpetaja filosoofilise meetodi kvintessentsi. Kõnes on keskne koht kuulus tees «ma tean, et ma ei tea midagi», millest saab aluseks tõelisele tunnetusele. Sokrate ilmub inimesena, kes on truud oma sisemisele häälele ja on valinud tõe teenimise oma kõrgeimaks kohuseks. Raamat aitab tänapäeva lugejal sügavamalt mõista selle kõne tähendust, tänu laiahaardelistele kommentaaridele, mis selgitavad selle eetilisi ja intellektuaalseid aluseid.

Sokrate väljatöötatud kontseptsioon teadmise ja vooruse vahelinke kohta on saanud üheks põhiprintsiibiks Euroopa eetilise mõtte arengus.

Sokrate kuju kui inimene, kes on truud oma ideaalidele, aitas kujundada filosoofi kuvandit, kelle elu ei saa eraldada tema õpetusest.

Sokrate ideed, mis said edasi arendatud tema õpilaste, eelkõige Platoni, teostes, aluse põhisuundadele klassikalises antiikfilosoofias.