Jutumee

Vladimir Sorokin kirjutas uue mõistuloo – metsiku, lummava ja halastamatu.
 
Romaanis «Jutumee» oživab sünge post-apokalüptiline Venemaa, kus prügiväljad muutuvad lootuse aladeks, ja rännak prügimäel on tee püha muuttumiseni. Maailm pärast katastroofi on muinasjutuliselt arusaamatu, kuid selle panoptikumist brotsevad igavesed tähendused: surm... ja taassünni, usk ja meeleheide, häving ja uus utopia. Sorokin juhatab lugejat läbi puhastava absurdite: hirmutavast hävingu proosast kuni armu vilklemiseni. «Jutumee» on uus eepos vene teadvusest: patune ja särav, alandatud ja unistav.
 
Autor konstrueerib taas tuleviku kui allegoorilise öömaja, kuid annab ka lugejale võimaluse – hirmuäratava, kuid ainukese võimaliku.