Nutja

Matuse nutja on ammu leppinud oma saatusega. Isegi väikeses külas on ta üksi: mees ootab temalt vaikset teenimist, tütar on juba ammu ära läinud ja külaelanikud usuvad, et tema ilmumine majja toob ebaõnne. Ja mees peab samuti seda tõeks, mis aga ei takista teda elamast raha peal, mis "levitab surnuhaisu". Kõik ütlevad, et kedagi ei sundinud nutjat sellise teenistuse valima, kuid olud on tugevamad kui ükski sõna – ta on sunnitud vastutama pere eest ja elama nende seas, kes vaatavad teda ükspäev põlgusega, kuid hirmsasti vajavad teda kõige tumedamatel päevadel. Külas ei peeta õnne teemaks rääkimist tavaks ja nutja ei mõtle isegi sellele, et oleks õnnetu – ta on ju naine, kõik oleks võinud palju hullem olla, nii et ta vaatab elule sardooniliselt, kuigi mitte ilma imestuseta.
Ent isegi ette määratud saatuses juhtuvad kohtumised, mis muudavad kõike – ja siis hakkab maailm väga aeglaselt värvidega täituma ning sa hakkad endalt küsima iseenesest mõistetavaid küsimusi, mis varem pähe ei tulnud. Ingli ja Hiina kirjaniku Wenyian Lu debüütromaan, mis on saanud SI Leeds'i auhinna, on liigutav ja kristalselt aus tragikomöödia enese otsingutest, vältimatust mõistmisest ja sellest, et isegi viljakal maapinnal võib mõnikord lootus sirguda.