1830ndatel hakkas Gogol vaatama Peterburi kui kummalist tuttavat: kõik näib olevat korralik, fassaad särab, aga selle taga on mingid kuradi asjad. Linn ei ole siin lihtsalt taust, vaid kangelane - sünge, salapärane ja veidi veidrik. Siin jalutab nina ilma omanikuta,...
ametikoht on tähtsam kui isik, ja terve mõistus annab teed absurdile. Pealkirja "Peterburi jutustused" pakkus välja kirjandusteadlane Vladimir Shenrok XIX sajandi lõpus, ja tsükkel ilmus eraldi väljaandena alles 1924. aastal. Nii et nende jutustuste tee oma "ümbrikuni" osutus pikaks, kuid täiesti Gogoli moodi - keeruliste pöörangute ja salajase tähendusega.
1830ndatel hakkas Gogol vaatama Peterburi kui kummalist tuttavat: kõik näib olevat korralik, fassaad särab, aga selle taga on mingid kuradi asjad. Linn ei ole siin lihtsalt taust, vaid kangelane - sünge, salapärane ja veidi veidrik. Siin jalutab nina ilma omanikuta, ametikoht on tähtsam kui isik, ja terve mõistus annab teed absurdile. Pealkirja "Peterburi jutustused" pakkus välja kirjandusteadlane Vladimir Shenrok XIX sajandi lõpus, ja tsükkel ilmus eraldi väljaandena alles 1924. aastal. Nii et nende jutustuste tee oma "ümbrikuni" osutus pikaks, kuid täiesti Gogoli moodi - keeruliste pöörangute ja salajase tähendusega.