Soovides Artemidat

Michaeli parim sõber sooritas enesetapu. Ta ei suuda leppida kaotusega ja süüdistab end toimunus.
 
Ei armastus noorema õe vastu, ega kunst, millele ta unistas elu pühendavast, ei suuda teda äratada — vaid surnud sõbra õe kinnisidee toob ta tagasi reaalsusesse. Räägitakse,... et ta on vaimuhaige, kuid miks tundub ta olevat kõige mõistlikum inimene, keda ta kunagi kohanud on?
 
Kaleidoskoopilised tormilised ööd ja korrapäratustest tulenevad suhted neelavad ta, kuid vahel paistab läbi tiheda udu mineviku vari — udune vaim tüdrukust, kes kadus internaatkoolist, kus Michael õppis. Politsei uurimine on takerdunud — ei tõendeid, ei kahtlusaluseid, — kuid kadunud tüdruku perekond palkab eracektivi, kes kavatseb tõe välja selgitada. Isegi oma elu hinnaga.