Syndikaatflöödid

Pioneerilaagris «Belotška» kaob jäljetult kolmekümne inimese rühm. Eelõhtul kostusid mängutoast flöödihelid ja hommikul ilmus elumaja seinale kiri: «AVEC QUE LA MARMOTTE».

Viimane, kes lapsi nägi — juhendaja Anton Šaigin, muusik-flöötist ja kogu vahetuse lemmik. Kuid Anton ei saa juhtunust rääkida: hommikul käitub ta nagu hull ja mängib pidevalt kujuteldaval flöödil.

Laagrisse saabunud uurija Stajev selgitab, et laste kadumise eelõhtul toimusid ka muud hirmutavad sündmused. Ja kogu lugu meenutab kummaliselt ammusid juhtum nimega surnud pioneerid…